Betti Alveri lugu märksõnade ja tsitaatidega.
Läbiv ja kandev lugu – Iseendaks jäämise lugu, otsustab inimese sisemine vabadus ja südametunnistus, elujõud.
BA lapsepõlve ja nooruse meelelaadi võtab iseloomustavalt kokku luuletus “Noorus” (“Tähetund” 1966):
Päev oli pilvitu. Me pilgar pikk.
Me laulud lapsikud…
Ma olin õnnelik”
BA elu ja loomingu AEGRUUM kulgeb kuni II maailmasõjani SOOJAS HELGES VALGUSES. Luuletaja põhendub õpingutele, enesetäiendamisele, loomingule ja muretult boheemsele seltsielule. Tema loomingut tunnustatkse ja see saab kõrgeima hinnangu kriitikutelt. Isiklik elu viib abieluni reljeefse Heiti Talvikuga.
II maailmasõda ja nõukogude võim toovad KATASTROOFI, toimub KATKESTUS . Eelnev elu sulgub mälestuste kinnisesse aegruumi ja pole enam reaalsuses tajutav. See on nagu “akvaarium”, mida ja milles toimuvat saab vaid läbi klaasi vaadata. Järgneva AEGRUUMis toimuva saab kokku võtta sõnaga REPRESSIOONID. Saatus paiskab Betti Alveri TUMEDASSE PÖÖRISESSE, VARJUDEMAALE. Surevad ema ja isa, elu- ja mõttekaaslane Heiti Talvik. Alver satub põlu alla, ta ei saa avaldada oma loomingut ja visatakse kirjanike liidust välja.
III elufaas algab 1956. kui möödub kõige karmim stalini aeg. Betti Alver abiellub Mart Lepikuga, keda luuletaja nimetab “Valuvõtjaks”. Vaikselt hakkab AEGRUUM muutuma uuesti HELEDAEMAKS, kuid haavad ei parane vaid armistuvad. 1966. ilmub taas peale 30. aastast vaikumist luulekogu “Tähetund”
Betti Alveri elu võib jagada 3 etappi, mis seotud erinevate ajastute ja riigikordadega
1. 1906-1914 lapsepõlv Laisholmi raudteejaama teemeistri MA peres Jõgeval. 1914 algab I ilmasõda, 1917 Vene revolutsioon ja vabadussõda, mille tulemusena luuakse Eesti Vabariik 1918.
“Olen palju mõelnud, mis seal siis oli…Väike alevik, raudtee, paar maja… ja mina muudkui igatsesin. Teised tüdrukud juba kurameerisid, edvistasid, rääkisid oma seiklustest, mina nagu laps igatsesin koju, ema juurde.
Oma vanematele olen ma lõpmata tänulik. Ma ei jõua ära imestada, kuidas suutsid nad nii väikeste võimaluste juures mulle haridust anda. Nad leidsid mulle õpetaja keelte õppimiseks ja lõpuks saatsid Tartusse edasi õppima. Mu isa töötas raudteel, koolisõit oli prii.“
2. 1914-1940 elab BA Tartus, periood, mis hõlmab õpinguid Pushkini nim gümnaasiumis ja ülikoolis. kirjanikuks kujunemine ja loomingule pühendumine. Abilelu Heiti Talvikuga.
„Korraga hakkas Alver kohvikusse kaasa tooma ka omaenda käsikirju – seekord lühipalu: haruldaselt ilusas, puhtas käekirjas paberile pandud üllatuste seeriaid. Peaaegu kogu ta uus toodang oli lüürika, kuid erilaadne – meil täiesti enneolematu. Kompaktsus, konkreetsus, vormi kontuurikus, mõtte tihedus ja pistev teravus koos visionäärse joonega, külluslik sisu viimse võimaluseni kokku surut sõnastuses, ja siiski suur selgus; dünaamiline hoog, avarad vaatepiirid – „lõpmatuse panoraam“: see oli omaduste kombinatsioon, mida säärases täiuses polnud teatud oodata ega loota. Ikka selgemaks sai, et meie luules oli juhtumas midagi uut. /—/ Eesti keel oli saavutand uue ilumõõtme.“
„Ent kogu üleminek andekalt, kuid veel alles katsetavalt proosaloomingult värssidele, oli Heiti Talviku inspireerit. Kes seda ei usu, ei tunne fakte ega Talvikut.“ (Ants Oras)
3. 1940-1989 II maailmasõda ja nõukogude võõrvõimu kehtestamine Eetsis. Murranguline ajastu, mille saabumisega võeti luuletajalt kõik peale sisemise südametunnistuse vabaduse. Kannatuste ja endaks jäämise lugu.
“Võime luuletada kokku taevad ja maad – suuri sõnu kuhjata ja tulemus on null, aga suur kunst on see, mis ka tavalistest asjadest kõneldes saavutab tohutu mõju.“
„Mind ei huvita enam kunstis ega kirjanduses mingid iluvigurid, vaid ainult inimese sügav –ja kasvõi traagiline maailma- ja enesetunnetus.“ (BA märkmed 1980-ndatest aastatest)