Parafraseerides Knut Hamsunit, võiks öelda, et Jõgeva linn on täpselt sama suur, kui kõik teised Jõgeva-suurused linnad.
Jõgeva, nagu ka teised Jõgeva-suurused ja Jõgeva-vanused linnad, ei oma kuulsusrikast keskaegset ajalugu. Tal pole kunagi olnud müüre ega väravaid, iidset raekoda ega gildihooneid, ümberkaudsest maast erinevat tsiviilõigust ega oma sõjaväge (kurioosse Jõgeva garnisoni tingis Eesti sõjaväeosade ümberpaigutamine ja hajutamine okupatsiooni algul 1940. aastal). Isegi oma kirikut ei ole tal olnud (tuntud ütlus Eesti linnast, kus on kaks Lenini kuju, aga ei ühtegi kirikut!).
Mis on siis Jõgeva pärand? Mis jääb järele?
Üldse mitte vähe. Edasipüüdlik ja töökas linn jõukate talude maal – üks Eesti tähtsamaid raudteejaamu, kaubanduskeskus, tööstusettevõtete ja käsitööliste asukoht.
Alljärgnevalt on käsitletud kaht episoodi Jõgeva linna loos: omavalitsusliku staatuse saavutamine 1919. ja linnaks ümbernimetamine 1938. aastal.
Jõgeva alevi tekke alguses seisab kohalik mõisavanem, nagu Nõmmel. Mitte küll nii romantilise mõttelennuga, nagu Nicolai von Glehn. Krahv Ernst Manteuffel, sündinud Pariisis 21. oktoobril 1844.
XX sajandi algul kuulus Jõgeva mõis (Laisholm) koos Puurmani (Talkhof), Pakaste (Pakkast) ja Härjanurmega (Herjanorm) krahv Manteuffeli majoraati, mis oli asutatud 21. augustil 1756. Paarikümne aasta eest oli tekkinud Jõgeva raudteejaam (58° 44′ 47″ põhjalaiust ja 26° 24′ 9″ idapikkust Greenwichist), kust esimene rong startis 21. augustil 1876, veidi hiljem ka Jõgeva postijaam ja postkontor. Kuna peamõis oli Puurmanis, ei ole Jõgeval viimasega võrreldavat mõisahoonet. Jõgeval elas krahv Ernst Mannteuffeli samanimeline poeg.
Selle järele tekkis aga krahvile mõte Jõgevale linna asutama hakata ja valis selleks vaksali ümbruse.
Olemasolevail andmeil algas Jõgeva alevi järjepidev areng 1903. aastal, mil Jõgeva mõisavanem krahv Mannteuffel Jõgeva vallalt vahetatud maale neile, kes linna asutamisega nõus on, hakkas krunte välja rentima. 1909. aastal väljaantud Adolf Richteri aadressraamatu Liivimaa köide mainib Jõgevat (Laisholm) 21 Liivimaa põhjaosa (Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) aleviku hulgas, 1 kivi- ja 31 puumaja ning umbes 280 elanikuga (Eestimaal oli sama allika vastava köite andmeil 1913. aastal 29 alevit).
1907. aastal „Päevalehes“ ja „Vabaduses“ avaldatud ülevaates peab nimemärk I. T. Jõgeva tulevast suurlinna staatust enesestmõistetavaks: Tulevad ükskord ajad, kus Jõgeval oma ajalehed ilmuma hakkavad, elektri raudteel ühest kohast teise sõidetakse, vabrikud töötavad, ühe sõnaga suurelinna elu avaldused on. Temal saab ka oma kuulus nimi Jõgeva linn, või nagu saksad nimetavad Laisholm olema.
Nimetatud alevikus on juba seitse kauplust, milledest neli rahvale kaupa välja müüvad, teised aga vilja, lina ja linaseemneid ülesse ostavad. Peale nende on kõrts, postkuntur, posthobuste jaam, kaks pagari äri, theemaja, vorsti tehas, paar võõrastemaja, paar uurmakri äri, raamatu kauplus, kingsepasid, sukakudujaid, sadulsepasid ja muid äri mehi. Ka loomaarst ja inimeste tohter ei puudu.
1914. aastal kirjutati ajalehes “Olevik”: “Kes Jõgevalt aastat 15 ära olnud ei taha teda praegu enam ära tunda. Endise põllu ja lepiku asemel asub laialine majade-kogu, mida Põltsamaa aleviga või Paide linnaga julgesti võib võrrelda. … Läinud suvel ühte surnut Tartu kliiniku viies avaldati sääl imestust, et suuremjagu surnuid ja raskelt haavatuid, mis kliinikusse tuuakse, Jõgevalt on.”
Kuid veel ei olnud Jõgeva linnakesel – nagu ka ühelgi teisel tolleaegsel alevil – seaduslikku staatust ega omavalitsust. Viimased linnad praeguse Eesti alal olid asutatud juba üle saja aasta tagasi (Võru, 21. augustil 1784) ja sellest saadik ei olnud ühtegi uut linna juurde tulnud.
Eeldused Jõgeva alevi seaduslikuks tekkimiseks kujunesid 15. juuli 1917. aasta Vene aleviseadusega. Selle seaduse alusel asutati järgnevalt kõik Eesti alevid – kuid mitte kõik selleks soovi avaldanud. Nii jäid ametliku staatuseta Lihula, Laura, Ambla ja Paluoja.
Krahv Ernst Manteuffel suri oma mõisatest ilmajäetuna 30. augustil 1922 Brannenburgis Ülem-Austrias, nägemata Jõgeva tegelikku linnakssaamist. Hiljem tegid tema pärijad katse tagasi saada koos mõisaga võõrandatud krunti Jõgeva alevis, kus nüüd asus alevivalitsus, kuid tulutult – 28. jaanuaril 1930 otsustas Riigikohus krundi tagastamata jätta, tasudes endistele omanikele selle väärtuse. Ernst Manteuffel junior elas 1930. aastail Metsamõisa maakohas (Landstelle Karlsbrunn) Järvamaal. 1936 võitis ta riigi loteriil 1.000.000 senti.
Teadaolevalt tegi esimese ametliku dokumendi Jõgeva alevikssaamise teel – pradoksaalselt küll – Jõgeva vallavolikogu.
Nimelt võttis 22. novembril Jõgeva vallavolikogu vastu järgmised kaks otsust.
1) Jõgeva alev vallast äralahutada, mille alla kõik alevi nummertatud majad käiks.
2) alevilahutust otsekohe tänasel päeval maksma panna.
Jõgeva alevist valitud vallavalitsuse ja vallavolikogu protestisid otsuse vastu ja lahkusid koosolekult, keeldudes enesele võtmast vastutusest järgneva eest. Nad ei pidanud vallavolikogu kompetentseks vastu võtma nii põhimõttelist otsust, mille tagajärjel alev jääb ilma ühegi esituseta ja langeb välja pääsemata seisukorda. Ka ei pidanud nad end alevi poolt volitatuks sel teemal kaasa rääkima.
…sellepärast olid alevi kodanikud sunnitud ise endale ajutist alevi valitsust valima, kes alevis tarvilikke korraldusi teeb ja alevi kodanikude puuduste eest välja võib astuda, kuni Asutav Kogu lahutuse küsimuse ära otsustab.
Alanud protsessi pidurdas üks väline asjaolu: nimelt Vabadussõja algus.
23. detsembril 1918 langes Jõgeva venelaste kätte. Postimehe teatel sai surma muuhulgas üks kass. Tekkiva alevi veretunnistaja. Kuna pole teada, et ta oleks tulevahetusest aktiivselt osa võtnud, nagu üks Mihhail Bulgakovi romaani tegelane, võime teda lugeda tsiviilelanikkonna ohvrite hulka. Mõnes ilma ajaloota USA väikelinnas oleks ammu kassi mälestussammas püstitatud. Paraku on Jõgeva ilma ajaloota Eesti väikelinn…
Eesti väed vabastasid Jõgeva 9. jaanuaril 1919.
16. aprillil 1919 toimus Jõgeva Seltskondlises Ühis Saalis Jõgeva E. K. L Ülema lubaga Jõgeva alevi kodanikkude koosolek, kuhu oli tulnud 52 elanikku. Koosolek valis Tartu maavalitsusse lähetamiseks kolmeliikmelise delegatsiooni, kuhu kuulusid Eduard Kurs, Johan Jürmann ja Jaan Ilves. Koos hiljem lisandunutega anti vastavale palvele kokku 152 allkirja.
14. <24.?> aprillil 1919 tegi Tartu Maakonna Nõukogu järgmise otsuse:
Tähele pannes suuri vastuolusid Nuustaku ja Jõgeva alevite ja vallavalitsuste vahel ning raskusi, millega alevite kodanikkudel ilma vastavate omavalitsusliste asutisteta võidelda tuleb, tunnistati üleval nimetatud alevite lahutamine valdadest tarvilikuks.
Teade saadeti Jõgeva vallavalitsusele 28. aprillil 3 margalise stempelmarga eest ja vallavalitsuse kaudu Jõgeva alevi vanem miilitsionäärile 12. mail 1919.
Maakonna Valitsus teatab Eduard Kurs’ile, Johan Jürmann’ile ja Jaan Jlvessele, nende palve peale 16 aprillist s. a., et Jõgeva alevi vallast lahutamise küsimus Maakonna Nõukogu poolt ajutisele Valitsusele kinnitamiseks ette pandud. Pärast kinnitamist saavad korraldused alevikul lõpulikuks lahutamiseks tehtud.
28. aprillil 1919 palus Tartu maavalitsus seda otsust Siseministeeriumil Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks ette panna.
8. mail vastas Siseministeerium sellele palvele eitavalt põhjendusel, et enne omavalitsuse üksuste kindlaksmääramist Asutava Kogu poolt otsustamine alevite valdadest lahutamise asjus enneaegne on.
13. mail 1919 alustatud Jõgeva alevi protokolliraamatust leiame ühe kogukonna asutamise loo. Paralleelselt noore Eesti Vabariigiga, mis selsamal ajal väljastpoolt suurtelt tunnustust taotles, võime jälgida ühe ühe omavalitsuse algust.
Sel päeval, 13. mail 1919, Jõgeva seltsimajas toimunud koosolek valis alevivanemaks Villem Siku, tema abiks August Meose ja 9-liikmelise volikogu, kuhu kuulusid Martin Lall, August Vindi, August Tõug, Jaan Luha, Elias Mägi, Hermann Dreybladt, Johann Jürmann, Jaan Lätte ja Johann Kabel.
14. mail pidas alevivolikogu oma esimese koosoleku. Sel koosolekul otsustati lähetada Tallinnasse Siseministeeriumi alevi lahutuse asjus August Meos, Villem Sikk ja August Vindi.
15. mail 1919 andis Jõgeva alevivalitsus välja oma esimese dokumendi – volituse alevivalitsuse kassapidajale Ernst Seebergile üle võtta pr. Klaussoni käes hoiul olev endise Alevi Korralduse Seltsi poolt kokku võetud raha.
18. mail 1919 esitas Jõgeva alevivalitsus Siseministeeriumile palve rutulisi sammusi astuda ja Jõgeva alevi ajutise valitsuse palvet toetada Asutav Kogu ees, et Jõgeva alev saaks vallast pea ära lahutadud.
20. mail andis Villem Sikk koosolekule aru Tallinnas käigust. Et alevi lahutuse asjus seisakut ei tuleks ja asjale kiiremat käiku anda, otsustati Sikk ja Vindi (Meos puudus koosolekult) saata Tartu maavalitsusse, taotlusega praegust ajutist alevi valitsust registreerida ja ametisse kinnitada, kuni Asutav Kogu selles asjas lõpuliku otsuse teeb.
3. juunil võttis Tartu maavolikogu vastu järgmise otsuse (protokolli p. XLVII):
Administratiiv osakonna juhataja teatab, et Nuustaku ja Jõgeva alevid on tegelikult valdadest lahku läinud, milleks peaasjalikult toitlusküsimus põhjust on annnud. Valdadega ühiselt on alevite toitmist võimata korraldada ja sellepärast siis on ka nende lahutamine tarvilik olnud, et paremat toitmise korraldamist võimaldada.
Maakonna Nõukogu asja läbiarutades leiab alevite lahutamise tarviliku olevat ja otsustab: Jõgeva ja Nuustaku alevite lahutamist põhjusmõttelikult tunnustada ja nende valitsemine Ajutise Valitsemise komiteede kätte anda seni kauaks, kui siseministeeriumist sellekohane korraldus tuleb.
10. juunil 1919 koostatud Jõgeva alevi elanike nimekirja kohaselt elas siin 817 elanikku, neist 383 mees- ja 434 naishinge. Alevisse kuulus eraisikute majasid 86, vana postijaam, raudtee jaam, raudteel kortereid 19, piimaühisuse maja, Elektri Ühisus “Uko” ja seltskondl. maja ühisus, kokku 110 hoonet.
13. juunil toimunud 43 majaomaniku koosolekul, mida juhatas Villem Sikk, pandi tänavatele uued nimed: Kivi (15. juunil nimetas volikogu ümber Suureks uulitsaks), Aia, Turu, Vene, Jõe, Juudi ja Roosi. Enamus neid tänavanimesid on kasutusel ka praegu.
20. juunil teatas alevivalitsus Tartu maavalitsusele, milliseid maju ja asutisi soovib alev üle võtta, märkides muuhulgas:
Meie tunneme Jõgeva valda ennegi püüdmises, mis avaldub selles, et katsutakse meid maksudega koormata. Aga, kui on meil kohustus, siis peab meil ka õigus olema, millest aga vald meil osa ei lase võtta.
21. augustil 1919 tegi Siseminister Aleksander Hellat ettekande Vabariigi Valitsusele, kus ta toetas alevi vallast äralahutamist. …just toitlusküsimus alevi ja valla vahekorra iseäranis teravaks on teinud, nii et vald praegu alevi eest hoolitsemisest ennast peaaegu täiesti lahti on ütelnud ja viimane selle tõttu sunnitud oli käesoleval aastal mai kuul ajutist alevivalitsust korraldama, kes seni ajani alevi asju ajab.
Oma kulude katteks pidi noor alev raha leidma.
29. augustil otsustas volikogu võtta valla heaks määratud maks alevile.
7. oktoobril otsustas alevivolikogu, et iga volikogu ja alevivalitsuse liige peab alevile esialgu laenama 100 marka alevi väljaminekute katteks.
30. septembril 1919 määras Vabariigi Valitsus, et alevi õiguste andmise kinnitamine allub Siseministrile. Ja 13. oktoobril 1919 kirjutas Siseminister Aleksander Hellat alla järgmisele määrusele (avaldatud RT 1919, 79/80):
Siseministri määrus 13. oktoobrist 1919. a. Nuustaku alevi Pühajärve vallast ja Jõgeva alevi Jõgeva vallast äralahutamise asjus.
Tartu maakonna nõukogu otsus 3. juunist 1919. a. p. XI VII Nuustaku alevi Pühajärve vallast ja Jõgeva alevi Jõgeva vallast äralahutamise asjus kinnitada.
Alus: Vabariigi Valitsuse otsus 30. septembrist 1919. a.
Siseminister: Hellat.
Omavalitsuse asjade peavalitsuse juhataja eest: Valge.
Möödaminnes olgu öeldud, et koos Jõgevaga aleviks saanud Nuustaku edestas Jõgevat, saades Otepääna linnaks 1. aprillil 1936, Jõgevast üle kahe aasta varem.
7. oktoobril 1919 oli Rahaministeeriumi Riigi Liikumata Varanduste Maksuamet saatnud Siseministeeriumi Omavalitsuse Asjade Peavalitsusele rutulise järelepärimise. Nimelt oli Jõgeva alevivalitsus 13. septembril 1919 nimetatud maksuametile teatanud, et ta Jõgeva vallavalitsuse asemel liikumata varanduste maksu vastu on võtnud ja palunud, et siit saaks korraldus tehtud, et maksud, mis on Jõgeva alevis olevate hoonete eest Tartu renteisse sisse maksetud vallamaksu nime all, saaksid välja antud ja arvatud Jõgeva “alevi” arvele. Sellise ootamatu teate peale palus maksuamet Siseministeerimil teatada, kas Jõgeva alevivalitsuse palve on põhjendatud ja mis ajast saadik on Jõgeva alevivalitsus sisse seatud. 16. oktoobril läks teele vastus, et Jõgeva alev Siseministri määruse järele 13 oktobrist s. a. kinnitatud on, mis ajast peale Jõgeva alev iseseisvaks tuleb arvata.
Jõgeva alev oli saavutanud ametliku staatuse omaenda kodanike pealekäimise ja visaduse tõttu, et iseseisvalt kriitilisest olukorrast välja tulla. Abiks oli ka Tartu maavalitsus (administratiivosakonna juhataja Hans Priimägi, hilisem Otepää jaoskonnakohtunik Hans Priimägi).
20. oktoobril 1919 teatas Tartu maavalitsus Siseministri otsusest Jõgeva ajutisele alevivalitsusele. 27. oktoobril luges alevivanem Villem Sikk selle kirja alevivolikogule ette.
21. oktoobril määrati alevivanema palgaks 400 marka kuus, 1. oktoobrist peale, varasema aja eest 1000 marka, kaasa arvatud sõidukulud.
19. novembril 1919 võttis alevivolikogu vastu alevi kulude eelarve 52,742.00 marga suuruses, lisaks kooli eelarve 40.400 ja vangide saatmine ja ülespidamine 300 marka. Alevivanema palgaks oli eelarves ette nähtud 500 marka, abilisele (peab ühtlasi ka kassat) 250, sekretärile 750 ja teenrile 400.
Uue alevivolikogu valimised toimusid 14. detsembril 1919. Kandidaate seadsid üles raudteelaste rühm, Jõgeva alevi tööliste rühm, Jõgeva alevi tööerakond ja Jõgeva alevi majaperemeeste rühm.
Uue, 20-liikmelise, alevivolikogu esimene koosolek toimus seltsimajas 17. detsembril 1919. Alevivanemaks valiti tagasi Villem Sikk 11 häälega (ühe hääle sai raudteejaama ülem Artur Kangur). Ta astus tagasi vähem kui aasta pärast, 7. juulil 1920, ja tema asemele valiti August Jõgar.
Esimene alevivanem Villem Sikk suri 6. aprillil 1921 ja maeti Kursi kalmistule.
1938. aastaks, mil Jõgeva alev nimetati ümber linnaks, oli tal selja taga ligi kaks aastakümmet arengut omavalitsusena. Tuleb märkida, et linnaks saamine ei olnud nii suur saavutus, kui alevina omavalitsusliku staatuse saavutamine. See tuli kõrgemalt poolt ühtmoodi kõigile olemasolevatele alevitele (välja arvatud Võõpsu, mis kaotati üldse), ilma et seda oleks kohapeal taotletud. Tegemist ei ole sisulise muutuse, vaid ümbernimetamisega alevist III astme linnaks. Siiski peetakse 1938. aasta 1. mai daatumit olulisemaks, kui 1919. aasta 13. oktoobri oma.
Iseloomustamaks lühidalt Jõgevat 1938. aastal, võiks välja tuua järgmised arvud.
1934. aasta rahvaloenduse andmeil oli Jõgeva alevi elanike arv 1144, pindala 0,9 km2 ja asustustihedus 1300 elanikku ruutkilomeetril. Vanimad elanikud olid 84-aastased: 1 mees ja 2 naist. Elanikud olid ülekaalukalt Eesti kodanikud (1138), eestlased (1088), luterlased (1012), abielus (430), teenisid elatist tööstuse (407) või kaubanduse (219) alal (ühe naise elatusallikaks oli kalandus), omasid lõpetatud algharidust (630; lõpetatud kõrgharidus oli kümnel elanikul), oskasid lugeda ja kirjutada (965), olid 25 – 29 aastat vanad (118), kasutasid tavakeelena eesti keelt (1108).
174 elumaja (elanikke majas keskmiselt 6,6), olid enamikus puust katusega 1-korruselised puuehitised 401 korteri ja 967 eluruumiga. Korteritest oli 4 varustatud vanni ja üks WC-ga, keskkütet ei olnud ühelgi.
1937/38. aastal sai aleviomavalitsus tulusid Kr. 14.662 ja kulutas Kr. 12.784. Ühe elaniku peale oli kulu 11 krooni ja 17 senti. Viinakauplus tõi alevile tulu 2254 ja tapamaja 411. Elektrijaam oli 2238 krooniga kahjumis. Võlgu oli Kr. 12.000 (10.49 kodanikule).
1937. aasta majandusloenduse järgi tegutses Jõgeval 9 tööstusettevõtet 31 töötajaga, 78 käsitöölist, 46 kaubandusettevõtet ja 5 veoettevõtet.
1938/39 postiametkonna tegevusaasta andmeil oli Jõgeval rohkem telefone ja raadioid ühe elaniku kohta, kui üheski teises Eesti linnas.
Riigivolikogus esindas Jõgeva linna 47. valimisringkonnast valitud Rahvarinde kandidaat Karl Roomet. Märkimist väärib, et just Jõgeva linna (resp. alevi) elanikelt, vastupidiselt häältevahekorrale ringkonnas kokku (3085:2786), sai Roometist rohkem hääli (415:220) tema vastaskandidaat, Laiuse kirikuõpetaja Jaan Järve (oli endine Jõgevalt valitud Rahvuskogu liige ja ka vastaskandidaat 1940. aasta valimistel).
19. aprillil 1938 andis Riigihoidja Konstantin Päts dekreedina Linnaseaduse (avaldatud RT 1938, 43, 404), mille V osa kõlab järgmiselt:
V.
Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Sindi ja Suure-Jaani alevid muutuvad käesoleva seaduse jõustumisel samanimelisteks linnadeks.
See seadus hakkas kehtima 1. mail 1938. Samast päevast muutus alevivanem Johannes Võsu linnavanemaks ja Jõgeva alevivolikogu linnavolikoguks. Uues Jõgeva linnas jäi kehtima senine tsiviilõigus (Liivi maaõigus). 19. mail 1938 nimetas Vabariigi President oma otsusega nr. 15 Jõgeva teiste hulgas III astme linnaks.
Jõgeva linn, nagu paljud teisedki saavutused, kuulub Konstantin Pätsi vaimse pärandi hulka, mida pole tühistanud ükski järgnev riigivõim.
30. aprillil kell 24 tegid kohaliku kaitseliidu, politsei ja tuletõrje esindajad ühes Jõgeva kompanii orkestriga õnnitlusvisiidi linnavanem Johannes Võsule. 1. mail toimus Jõgeval linnavolikogu pidulik koosolek (tervitused saadeti Vabariigi President Konstantin Pätsile ja Siseminister Kaarel Eenpalule), orkestri ja lippudega rongkäik turuväljakult seltsimajja, jumalateenistus ja aktus seltsimaja ning pidusöök linnavalitsuse kutsutud külalistele.
Uuele linnale saabusid telegrammid Eesti Linnade Liidult (…soodustagu uus ajajärk Teie omavalitsuse elus tõhusasti senist viljakat ülesehitamistöös ja tulgu kasuks kohalikule elanikkonnale ja kogu meie kallile kodumaale), Tartu maavanemalt (… saage suureks ning tugevaks linnaks auks Tartumaale ja uhkuseks Eestile) ja rvkl. Karl Roometilt.
1.mail oli Jõgeval 1471 elanikku, sealhulgas 702 mees- ja 769 naissoost. Kaks aastat hiljem, 1. maiks 1940, oli see langenud 1328ni (631 mees- ja 697 nassoost). Viimaste avaldatud andmete järgi, 1938. aastal, oli Jõgeval nii abiellumus (koos Mõisakülaga) kui ka elussündimus 1000 elaniku kohta Eesti kõrgeim. Kuigi loomulik iive oli positiivne, elanike arv vähenes väljarände tõttu.
Koos linnaks nimetamisega pidi Jõgeva, nagu ka teised uued linna, saama ka vapi ja lipu. Möödaminnes olgu märgitud, et krahv Manteuffeli lakooniline ja heraldiliselt laitmatu vapp – punane palk hõbedal – oleks mõnel teisel ajastul ja teistes tingimustes enesestmõistetavalt ka Jõgeva linna vapiks saanud, kuid paraku ei tulnud selline samm 1930. aastail enam kõne alla.
20. mail 1938 toimunud linnavolikogu koosolekul lükkas volikogu tagasi Eesti Linnade Liidu poolt esitatud kolm vapi ja lipu kavandit ja võttis ühehäälselt vastu järgmise vapi ja lipu:
a) linna vapp määrata järgmisel kujul: Vapil on sinisel taeval kuldne tõusev päike, päikese all kolm hõbedast lainjoont, mis kujutavad jõge ja vapi alumisel osal roheline väljak kolme nisupeaga kasvaval kõrrel.
b) linna lipu värvideks määrata roheline ja kuldkollane.
13. oktoobril 1938 oli linnavolikogu päevakorras taas vapi ja lipu küsimus. Ühehäälselt võeti vastu järgmine otsus:
1) Jääda oma otsuse juurde 20. maist 1938 a. (prot. nr. 2 p. III) ja linna vapp määrata käesolevale otsusele lisandatud kujul järgmiselt: vapil on sinisel taeval kuldne tõusev päike. Päikese all kolm hõbedast lainjoont, mis kujutavad jõge. Allpool jõge hõbedane väljak, millel kolm kuldset nisupead kasvavas olekus.
2) Jõgeva linna lipuks on kuldkollane-roheline lipp. Lipu laiud on ühelaiused. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Lipul on kuldkollane lai üleval ja roheline lai all.
Need lipu ja vapi kavandid ei leidnud kõrgemal pool poolehoidu. 1930. aastate lõpul valmis palju linna- ja maakonnavapi kavandeid, mis tegelikkuses ei saanud kunagi ametlikku staatust. Nii on ühel Keila vapi kavandil kujutatud sealset Dr. Martin Lutheri mälestussammast ja Järvamaa vapil hobusepead.
Eesti Riigiarhiivis Tallinnas säilitatava Vabariigi Presidendi otsuse projektiga, mis pidi alla kirjutatama juunis 1940, kinnitatakse:
12. Jõgeva linna vapiks kilbi rohelise välja keskel horisontaalne, hõbedane lainespalk. Selle peal, kilbipäisel, kaks kõrvuti asetsevat ja all, kilbijalami keskel, üks kolmest lehest koosnev kuldne ristikheinaleht.
Jõgeva linna lipuks neljast võrdsest, kollasest ja rohelisest laiast koosneva lipu, asetatuna vaheldumisi nii, et pealmiseks laiaks on kollane ja alumiseks roheline.
Jõgeva linna pitsati keskel oli algul kujutatud Tartumaa vapp. Siseministri abi August Tuulse lükkas selle 28. juunil 1938 tagasi järgmise resolutsiooniga: Jätta kinnitamata põhjusel, et pitsati keskel on toodud vapi kujutis, millist Jõgeva linnale ei ole kinnitatud ja millel Jõgevaga ei ole üldse midagi ühist. 13. juulil saatis Jõgeva linnavalitsus kinnitamiseks eemaldatud vapiga ajutise pitsatijäljendi, mis kinnitati 15. juulil.
4. septembril 1939 külastas Jõgevat Vabariigi President Konstantin Päts, kellele linnavalitsus kinkis albumi linna vaadetega. Riigipea pöördus Jõgeva rahva poole rahustava kõnega, toonitades Eesti rahumeelset välispoliitikat ja häid suhteid naabritega (Teine maailmasõda käis juba neljandat päeva) ja tegi annetusi kohalikele lasterikastele perekondadele.
Peatus Jõgeva linnas ei olnud kuigi pikk. Tervitusmarsi helide ja paraadist osav. elavate kiiduavalduste saatel lahkub President Jõgevalt. Õpilaste spaleerid saadavad lippude lehvitamisega ja elagu-hüüetega Presidendi autot Jõgeva linna piirides.
Päike oli juba looja läinud, kui President koos saatjaskonnaga alustas sõitu Jõgeva poolt Tartu. Sõideti Painküla ja Kursi kaudu Kärevere sillani ning sealt siis Tartu.
15. ja 16. oktoobril 1939 toimusid valimised 12-liikmelisse esimesse valitud Jõgeva linnavolikokku, mille koosseis kinnitati Tartu maavanema poolt 30. oktoobril 1939. 11. detsembril 1939 valis uus volikogu linnavanemaks tagasi Johannes Võsu, kes Siseministri poolt 11. jaanuaril 1940 ametisse kinnitati. Linnavanema palka tõsteti 10 krooni võrra, seni oli see 40 krooni.
21. veebruaril 1940 annetas Vabariigi President linnavanem Johannes Võsule Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi.
Me võime nüüd silme ette manada – nii hästi, kui see õnnestub – ühe noore ja elujõulise väikelinna. Ta on laiendanud oma mõjupiirkonda kogu Põhja-Tartumaale (konkureerides siin isegi Tartu endaga) ja Kirde-Viljandimaale. Ta on rikastunud uue panga ja teiste hoonetega, kruntide hinnaks on 10 senti ruutmeeter. Tallinnasse sõidab päevas kolm ja Tartusse kuus rongi. Eesti ajaloo külmim talv on lõppenud. Linlased alustavad oma igapäevast tööd. Nad on lootusrikkad, sõda ulatub siia vaid hindade tõusuna. Juhuks, kui sõda peaks ka siia ulatuma, on asutatud kohalik Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse ühing.. Munakividest sillutisega turuplatsil linnavalitsuse ees seisavad rivis vankrid. On maihommik aastal 1940.
2. juunil 1940 ilmus ajalehes “Uus Eesti” linnavanem Johannes Võsu optimistlik ülevaade Jõgeva linnast. Linnavanem lõpetas sõnadega:
Ja Jõgeva suur elujõud vallutab kord kõik takistused oma arenemisteel.